Luulekava Johannes Semperi ja Artur Adsoni luulest
Siis olgu nii, et mis ma jätnü maha,
om tollele, kes temä valla lööp (2:106).
Nii kui tol, kel elulõpp om käen,
suuv viil läbi kävve sünnüraja´,
niida tõmmas minnu igätsüse väen
iks üts maakene nink vana maja (2:111).
Suur võiduajamine surmaga käis ihus
ja nagu läbi enese viis võigas tee (1:123).
Sa pole kurb, et see, mis sinus muutub,
ja sina ise oled äkki põrm (1:114).
Sa istut, nägu päivä sisen
nink silmä´omma kinni sul,
suur rahu om su olemisen,
ent rahutus om otsmikul (2:125)...
Kirjandus
1. Semper, Johannes, 1975. Väike luuleraamat. Tallinn, Eesti Raamat.
2. Adson, Artur, 1990. Väike luuleraamat. Tallinn, Eesti Raamat.
annaabi.ee 
