Eesti kui sotsiaalne riik
kasvatamise tõttu rohkem kui poolteist aastat töölt eemal olnud (Kallas 2016). Ta selgitab, et
kui tööandja tööle naasva töötaja tagasi võtab, kusjuures sageli ei võtagi, siis sageli selle palga
peale, mis tal oli enne lapsega koju jäämist. See suurendabki selgelt palgalõhet, sest tööl
pidevalt olevate inimeste palgad on samal ajal kasvanud. Kui kodusoleku aeg on olnud mitu
aastat, võib palgavahe olla juba väga suur. Ta teeb ettepaneku jagada lapsega kodus
olemiseaega ema ja isa vahel. Kuna seaduses on selleks võimalus tegelikult loodud, siis saan
ma aru, et teeb ettepaneku muuta kohustuslikuks, et osa aega on lapsega kodus ema ja teise
osa isa, või siis kui isa otsustab temale ettenähtud aega, mitte kasutada, kaotab ka ema
võimaluse kodus olla.
Minu jaoks on küsitav, kas õigusriigis peaks kõik valikud inimesele ette kirjutama või võib
loota, et inimene tunneb oma võimalusi ja soove ise kõige paremini ja oskab tema oma perele
sobivaima valiku
annaabi.ee 
