Kasvatus on abistamine. See on kasvatuse ürgseim põhjus, mille on tinginud ilmaletulnu abitus selle maailmaga toime tulla. Kasvatus on suhe ja suhete loomine: kõigepealt on see suha kahe ebavõrdse olendi, kasvatatava ning kasvataja vahel ehk inimestevaheline mõjusuhe, mis tingib omalaadse eetika. Teisest küljest on kasvataja vahemees ning abistaja selle vähema mitmekesiste ilmasuhete kujundamisel. Kasvatus on kui lõputu mõõdu otsimine: mis sobib, mis toimib olemasolevais tingimustes nende konkreetsete inimeste puhul. Mis on ajalik kasvatus? Kasvatust ennast on mõistetud kahes äärmuses, ühelt poolt kui inimese ,,tegijat", vormijat, müjustajat, dressuuri, teiselt poolt kui kasvamise saatmist, kasvada aitamist. Hirm on kasvatuses inimese saatjaks ka nüüd, sest vanemad soovivad lastele parimat. Nad soovivad kindlustada neile elamiskõlblikku elu reaalselt toimivas ühiskonnas.
Suviti viibis viimane tihti Suure-Jaanis. Seal kuulis ta Mart Saare improviseeringut orelil. A. Kapilt sai M. Saar otseseid andmeid õppetööst Peterburi konservatooriumis. A. Kapp toetas M. Saare edasiõppimiskavatsusi. 1.4 Eesti Aleksandri-linnakoolis Enne konservatooriumi minekut õppis Saar veel kaks aastat Põltsamaal "Eesti Aleksandri- linnakoolis". Eesti õppekeelega linnakooli asutamine oli üheks rahvusliku liikumise ajastu üldrahvuslikuks suurürituseks. Olemasolevais linnakoolides oli õppekeeleks saksa keel. Need koolid olid kadakasaksluse taimelavaks. 1860-ndail aastail tekkis rahvusliku liikumise juhtivate tegelaste keskel kavatsus asutada eesti õppekeelega linnakool. Kooli asutamine rahva käest annetuste näol kogutud rahaga kujunes mõisnike ja pastorite vastutöötamise kiuste üldrahvalikuks ürituseks. Kooli asukohaks valiti eesti kultuuriloos väljapaistval kohal seisnud kihelkonnakeskus Põltsamaa.
annaabi.ee 
