Betti Alver
Oleander kui tüüp oli Alverile nii kiusavalt põnev, et seda ei saanud
niisama kõrvale jätta, ja 1988. aasta alguses võttis kirjanik ta uuesti
kasile. Tulemus? Monotoonsete pikkvärsside hulga asemel on nüüd lugeja
ees energilised, täpsed, hoolikalt liigendatud, mitmele tasandile paigutatud
lühivärsid. Romantiline põhitoon on säilinud, aga tasandatud on mõõ-
dutundetut hüperboolsust ja otsustavalt kärbitud räiget sõnaliigsust
Teost on ideeliselt teravdatud, rõhutamaks kapten Oleandri kalestumust,
kodumaatust ia inimlikku väärdumust. Autori hinnang tegelasele on
isegi karmim kui algvariandis -- poeemi lõpust on ära jäetud romantiline
kontrast. 1932. aasta Oleander päästis toma enda käsul hukatud poja
kesköösel, kellegi nägemata, poomisnöörist ja heitis ta surnukeha halastavalt
merre. Lõppvariandi Oleander («Ise nagu meri, / mere kale kivi»)
seda ei tee.
Kirjanik peab olema halastamatu ses mõttes, et ta ei säästa midagi (esmajoones
annaabi.ee 
