Kuna tegemist oli aga valitseva suurmoega, siis tõenäoliselt Tallinnas mõned sellised bändid siiski olid. Sellele võimalusele viitab ka Rahvalehe 64 artikkel “Takt ja trumm, jazzband orkestrid Tallinnas”: “/.../ vahest lähevad need mehed otse narruseni, milles on kõike, ainult mitte teravmeelsust ja vaimurikkust. /.../ Mis sest, et puudub moodsa jazzbandi hing – saksofoon /.../”. Lärmijazzile iseloomulikult mõttetud on ka seal loetletud bändide nimed: “Dodo-band”, “Olala-band”. “/.../ Kõige viimasel astmel on vist mingisugune “Jim-Dandy-band”, /.../ kes õige kahvatu ja vaimuvaese mulje jättis”. Meil ei suutnud lärmidžäss siiski läbi lüüa ja noote keegi ei põletanud, nagu näiteks Soomes ette tuli (Jalkanen 1989: 31). Nähtus ise möödus õnneks kiiresti, mingeid märgatavaid jälgi jätmata. Nagu viitab Tallinna restoranikultuuri põhjalikult uurinud Kalervo Hovi, aitasid sellele kaasa meil sel ajal
annaabi.ee 
