Perekond kultuurilembeline, isa töötas mingis haridusasutuses. Laste õpetamisel pööras tähelepanu kirjandusele ja ajaloole, ema aga muusikat ja sõnakunsti. Koolipoisina juba tahtis kirjanikuks saada, aga siiski kahtles oma andekuses ja asus arstiks õppima Kiievis ja arstina ka lõpetas 1916 a. Sai sõjaväearst. Siis tuli revolutsioon ja kodusõda, oli valgete poolel. Tal oli võimalus emigreeruda, aga ta ei läinud, elas üle mitmeid Kiievi okupeerimisi. Loobus arstielukutsest ja hakkas kirjanikuks. Läks Moskvasse, oli följetonist, pidas ka loenguid, tegi ettevalmistusi mahukamateks kirjatöödeks. Juba tal ajal suhtus kriitika temasse vaenulikult, ei lasknud end häirida, jäi endale kindlaks. Mõistis nõukogude võim jne on tragöödia just haritlaste suhtes. 20. saj esimesel pooles ikka ilmus midagi ,,Saatanlik lugu" nõukogude võimu bürokraatia arvustus. ,,Märkmed mansettidel", ,,Saatuslikud munad", ,,Valge kaardivägi"
Kõige selgem näide on Alzheeria, kus kümmekond aastat tagasi hoiti ära fundamentalistide võimuletulek. Järgnes tõeline tapatalgute laine, kuid Lääs ei osutanud üldse märkimisväärset abi: ei mingeid maavägesid mägipiirkondades. Kriis kestis aastaid, kuid viimaks suudeti Lääne-Araabia Liidu (UMA) riikide ühiste pingutustega panna vägivallale piir. Eks ole imelik, et selline koostöö ei olegi praeguse USA valitsuse idee? Ja et selleks polnudki vaja massiivseid pommitamisi, okupeerimisi, kogu maailma meedias kaikuvaid ähvardusi? Ning mis kõige tähtsam: et seda oli võimalik teostada suhteliselt väheste kohalike jõududega, läbimõeldult ja arukalt? Oluline on teadvustada, et fundamentalistide märatsemisest on ka vaeses maailmas huvitatud väga vähesed. Ainus, mis ei tekita vaimustust, on majandusliku ülevõimu taotlus, mingi väljaspoolse jõu soov kontrollida naftamaardlaid ja vallutada meediaruum. Ja siingi peaks
annaabi.ee 
