Rahvasuveräänsuse kandjaks on see osa riigi elanikkonnast, kellega riigil on juriidiline side ja seda peaasjalikult kodakondsusinstituudi kaudu. Juba Cicero on juhtinud tähelepanu sellele, et riigi rahvas pole mitte igasugune suur inimeste ühendus, vaid selline ühendus, keda seovad ühised huvid ja lugupidamine kehtiva õiguse vastu. Riikides, kus elab mitmeid rahvusi, võib tõusetuda küsimus naturalisatsiooni dimensioonidest. Eestis ongi juhtunud nii, et okupatsiooniaegseid migratsiooniprotsesse mõjutati sihilikult Eesti kahjuks. Nii peaks meil kodakondsuse andmine riigi rahva formeerimine olema seotud õnnestunud integratsiooniprotsessidega. Küll ei saa kodakondsus integratsiooni asendada, see peab olema kodakondsuse andmise eelduseks. Mõned Euroopa riikide põhiseadused sätestavad seepärast rahvasuveräänsuse kandjana mitte lihtsalt rahva, vaid paljurahvuselise rahva. Samas on riike, mille põhiseadus ei sätestagi
Niisugused küsimused saavad vastuse üksnes elulugude ja mälestuste kaudu. Allikakriitika tähtsus Allikakriitiline lähenemine nõukogude ajakirjandusloole Nõukogude-aegset allikmaterjali kasutades tasub tähele panna järgmist: 1. Olukordi kirjeldati ideoloogiliselt ja propagandistlikult nö klassipositsioonilt, tihti kasutati viiteid marksismi klassikutele ning viimaste tsitaate, et midagi "tõestada" või paika panna. 2. Tsiteerides okupatsiooniaegseid uurimusi, tõstab tänane uurija nad uude konteksti, kus vaatenurk muutub ja nõuab lähemat selgitamist, mida millegi all mõeldud on. Võib jääda märkamata "ridade vahele kirjutatu". 3. Dokumendid võisid olla koostatud teatud survete all. "Paber kannatas kõike" ja ametlikud väited olid teinekord üksnes tegelikkuse varjamiseks. 4. Teatmeteosed olid lünklikud, kuna valik oli suunitletud. Ajakirjanduses avaldatu oli tsenseeritud
annaabi.ee 
