Iannis Xenakis
Ise on seda nim
stohhastiliseks printsiibiks (kr.k. vastupandamatult eesmärgi poole püüdlev). Komponeerimisel
kasutab millimeetripaberit! Samas, Xenakise enda sõnul püüdleb tema muusika meta-kunsti poole, st
tahab ületada komp.tehnilise ja ka muusikalise tasandi, soovides muutuda pigem poeesiaks.
Märksõnad: sageli hiigelsuured orkestrikoosseisud, palju teoseid orkestrile, koorile ja
ansamblile, sh palju löökpillidele ja klavessiinile; ülikeerukad rütmistruktuurid, mitte-oktavilised
heliread (vanakreeka ja mitte-euroopa muusika eeskujul), erilised mänguvõtted, mikrointervallika,
kõla ruumilisus; teosed on pisimate detailideni välja arvutatud, kuid kõik allub ühele tervikideele; huvi
antiik-kreeka loodusfilosoofia, kirjanduse ja muusika vastu sellest tuleneb tema muusika ürgne
impulss ja rütmi tähtsustamine. Pidas loova inimese ideaaliks renessanss-inimest, kes täiustub,
tegeldes harmooniliselt mitme erineva kunstivaldkonnaga.