Esimese Eesti Vabariigi kunst
Kunstniku ühiskondlik positsioon ei olnud aga 1920ndatel sugugi kindel.
Esmakordselt tegi jõupingutusi riik, asutati näiteks Eesti Kultuurkapital ning
mitmed kunstnikud (sh Wiiralt) said tänu riiklikele stipendiumitele sõita Pariisi,
mille tähtsust on raske üle hinnata. Kuid samas oli näiteks Pallases õppimine
tasuline ning mitmed jätsid kooli vahepeal pooleli. Samuti hiilgas noor riik
mitmete kummaliste sammudega, näiteks lasi ta ära viia baltisaksa
kunstikogud, mis oksjoneeriti Saksamaal. 1929. aastal visati aga noor Eesti
Kunstimuuseum välja Kadrioru lossist, kuhu riik tahtis enda residentsi. Eesti
riik ei olnud veel tegelikult oma kunsti jaoks valmis.
Inimesed, kes tajusid aga ühiskonna ees suuremat vastutust ning nägid, et
nad peavad olema ühiskonna jaoks teatud viisil eeskujudeks, jõudsid kiiresti
selleni, et kodumaise kultuuri ja kunsti toetamine on neile ülesandeks.
1930ndad näitavad, et ühiskondlik suhtumine hakkas muutuma, sest oli vaja
annaabi.ee 
