Fred Jüssi
Vantsin Tiiu augu juurde (räägitakse, et kunagi
leidnud selle lohu juures kurva otsa metsaeksinud tüdruklaps Tiiu) ja kuulan üle võttepaiga. Konni
on. Segaseltskond rabakonna enamusega. Sobib. Pärast südaööd hakkab läheduses hüüdma
händkakk ja jääbki hüüdma. Kolmveerand ühe ajal laulab lühidalt ka karvasjalg-kakk, aga vaikib
samas. Viin mikrofonid seekord pisut tuulekindlamad suundmikrofonid kolmjalaga vette rohu
sisse, vean kaabli välja ja jään oksarisus kükitades ootama. Konni on vähem kui möödunud aastatel.
Ühel pool lohku on mets maha võetud.
PAIGA AKUSTIKA on muutunud, ka saab nüüd lombis kahlata juba lühikestes kummisaabastes.
Võtab aega, kuni konnad rahunevad, rohukonnad varem kui rabakonnad. Rohukonnad vajavad
mõtlemisaega umbes kümme minutit, rabakonnadele nii lühikesest ajast ei piisa, nemad kuulavad
oma kakskümmend viis minutit või pool tundi, enne kui jälle häälitsema hakkavad. Täna on