Rumeenia
radadel hästi hakkama. Libedaga aga on rajad äärmiselt ohtlikud sellest
annavad märku ka metallristid, mis mõnegi järsaku äärde samas hukkunute
mälestuseks püstitatud.
Mäslevate mägijõgede ületamine on omaette elamus. Seal, kus puud jõele
langenud, on liikumine kergem. Kuigi tihtipeale on tüved libedad, saab sellistest
kohtadest jalgade värinal ikka üle. Teisal aga tuleb sumada läbi kiire veevoolu,
hüpata märgadel kividel, toeks vaid oksaraoke või päästev õlekõrs.
Viimaks on ümberringi vaid õhk ning kauguses sinetavad mäetipud.
Mägedevahelistes kurudes paistavad laiad tasandikud, kuhu koondunud linnad ja
külad. Kohati on paigad päikesest kullatud, teisal paksu pilvemüüri sees või
varjudest kaetud. Silmapiir ulatub kümnete kui mitte sadade kilomeetrite
kaugusele. Naabermäed on osaliselt metsaga kaetud, kõrgemal aga paistmas
vaid kaljusein ja jääliustikud. Kaugel all, orupõhjas, tabab silm ähmaselt tuttavaid