Referaat masinpinkidest, puuliikidest, puidumasintöötlemisest
tõttu
sageli kohata. Kõige tavalisemad meil on siberi ja palsaminulg. Kõige suuremad
ja
vanemad on aga kõik siberi nulud. Eestisse toodi neid kasvama juba XIX sajandi
algul.
Loodust mittetundev inimene võib nulu kuusega segi ajada, sest mõlemal on
okkad
võrsel ühekaupa. Tegelikult on neil kahel aga palju erinevat. Kõigepealt on nulu
okkad
alati lapikud ja alt enamasti valkjad. Valkjaks teevad okka õhulõhed: pisikesed
avad,
mille kaudu pääsevad õhk ja vesi okkasse ning sealt välja. Eesti harilikul kuusel
on
okkad neljakandilised ja vähemärgatavate õhulõhedega. Kuid pargis jalutades
võib
harva kohata ka samasuguste okastega kuuske. Nüüd peame appi võtma teised
tunnused. Kui kusagilt on leida üks kuivanud oks, millelt on okkad varisenud, siis
on
vahe selge. Kuusel jäävad okastest järgi väikesed teravad kühmukesed, nulu oks
jääb
aga täiesti siledaks. See on seepärast, et nulu okkad kinnituvad väikese laia
padjakese
abil
annaabi.ee 
