Siidisaba ehk viristajat on kõige kergem ära tunda tema sulestiku, siidise läike ning iseloomuliku tutikese järgi pealael. Siidisaba pesitseb Põhja-Euroopa, Aasia, Kanada ja Alaska okaspuumetsades. Tema levila põhjapiir ulatub kuni puude kasvu piirini. Kevadel lahkuvad need linnud parvedena oma pesitsuskohtadest ning lendavad lõunapoolsetesse aedadesse, parkidesse ja põõsastega kaetud aladele, kust nad otsivad mitmesuguseid marju. Sel ajal pole siidisaba nii suurel määral okaspuumetsaga seotud, ning kuigi toitu hangib ta põõsastaimedelt, peatub ta alati ka tihedate metsade ligiduses. Kui siidisabade parv oma rännuteekonnal erakordsele toiduallikale peale satub, peatuvad nad selles kohas niikaua, kuni kõik saab nahka pandud. Talvel läbib parv sageli sadu kilomeetreid. Harjumused Siidisaba on seltsiv lind. Sageli võib kõrge liiklustihedusega tee ääres näha rahulikult pihlapuul marjadega maiustavat siidisabade parve. Nad söövad rahumeeli marju, seejärel
atmosfäär ja algas elu Maal. Koos eluga sai alguse ka individuaalsus, evolutsiooni jaoks tähendas see, et ei ole olemas kahte täpselt ühesugust vormi. Elu sõltus ja sõltub valgusest ja veest, taimed, mis sirutusid üles valguse poole, arendasid välja omaenda veereservuaari ja toitesüsteemi. See võimaldas neil tungida kuivale maale. Esimene taimestatud maastik oli üks madalamaid laguune, kaetud sambla, sõnajalgade ja soise okaspuumetsaga. Algas ka loomade elu, amfiibide ajastu. Mõne aja pärast kliima jahenes, sellele järgnesid jätkuvad kontinentide liikumised ja üksteisest eraldumised, tekitades uusi ookeane või kokkupõrkumisel mägesid, eelajalooline maastik sai oma kuju. Taimestik kohanes kuivamaatingimustega, tekkisid imetajad, sh inimene. Hoolimata järgnevate jääaegade külmast, paljunes ka inimene. Ta arendas oma jahioskusi ja elementaarseid kaitsevõtteid ilmastiku vastu.
annaabi.ee 
