URSON SELTS: Närilised SUGUKOND: Okaslased PEREKOND JA LIIK: Erethizon dorsatum Nagu suurem osa sellesse sugukonda kuuluvaid liike, veedab ka urson enamuse ajast puudel, mille koorest ja lehtedest ta toitub. Tal on teravad küünised, karvatud jalatallad ning tasakaalu hoiab ta suurepäraselt. Puuoksi mööda liigub ta aeglaselt, ent kindlalt. KESKKOND Urson tunneb end kõige paremini segametsades, ent vajaduse korral võib ta kohastuda ka teistsuguste elutingimustega, näiteks põõsastihnikute, liivakõrbete või koguni lageda tundraga. Kogu päeva põõnab ta kerratõmbunult puuvõras või kaljupraos. Igal loomal on mitu varjupaika, mis paiknevad tema territooriumi erinevates piirkondades. Koidikul läheb ta alati kõige lähemal asuvasse urgu. Urson on "konservatiiv", see tähendab, et ta käib alati mööda ühtesid ja samu radu, jättes enda järel pehmele mullale või lumele nähtavaid jälgi. Juhul, kui talv on eriliselt karm, veedab urson mõned päevad ...
ja sarvlinnud. Ainult selles regioonis elutsevad karutiivalised, kandlased, gibonlased. Rohkesti on hirvlasi, veislasi, oravaid, kanalisi. Rohkesti elutseb seal lennusega loomi. Inimahvidest elab seal ainult orangutang. Neotroopilise regiooni loomastik on rikkalik ja omapärane. Imetajaist on endeemsed kukkurvõhnlased, vampiirlased, napihambulised, laamad, laianinalised ahvid, lindudest nandulised, tuttkana, kannushaned, tuukanlased. Iseloomulikud on ka okaslased, tapiirid, nabasead, suurtsest kaslastest puuma ja jaaguar, pesukaru, tinamulised, kondorid, koolibrid, iguaanlased, suured putukad ja ämblikud. Austraalia regioon on ürgseim. Pärisimetajate alamklassi esindajad peaaegu puuduvad, kui jätta arvetamata mõned hiirlased, käsitiivalisedja liigid, mis inimene on aklimatisserinud. Seevastu elutseb seal rohkesti kukkurloomi. Endeemsed on ürgimetajad, kaasuarilised ja kärsspealised. Rohkem kui kuskil mujal on papagoisid
annaabi.ee 
