Soome-ugri rahvakultuur
ja Äänisjärve läänekaldale rajatud metallurgiatehaste juurde. Vepslased ei paistnud silma millegi erilisega ning etnilise
rühmana nad unustati. Alles 1824. aastal "taasavastas" A. J. Sjögren nad teadusmaailmale kui ühe soome-ugri rahva.
19. sajandil tungis kapitalism tasapisi ka vepslaste ellu. Põllumajandusest saadavale kasinale sissetulekule oldi
sunnitud lisa otsima ulgutöödest (äänisvepslased töötasid kohalikes kivimurdudes, Ojatil tegeleti pottsepatööga, lisaks
muidugi metsatöö). 1897. aastal oli vepslasi 25 607, neist 6700 põhja pool Sviri.
1926. aasta andmeil oli vepslasi NSV Liidus 32 800 ning nende arv oli kasvamas. 1920. aastail loodi vepslaste asualal
24 rahvuskülanõukogu. Osa neist koondati kahte rahvusrajooni - Vinnitsõ (Vidla, Vingl) Leningradi oblasti kirdeosas
ning Seltozero (Soutarv´) Karjala lõunaosas. 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate algul kollektiviseeriti aga
põllumajandus ka Vepsamaal