Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010
mõisaansambli kui ka pargi planeering. Kasvas pargiarhitektuuri tähtsus. Valdavalt loodusliku
ilmega pargis hakati enam rõhutama veekogu tähendust terrasside, sillakeste ja paviljonidega.
Mõisaasula suurenedes kaotasid senise tähenduse piirded. Maastikupargid, mis hakkasid enda
alla võtma üha suuremaid maa-alasid, kujunesid regulaarsele pargile või pargi peaosale jätkuks
olemasolevate metsade või kaunite maastikuosade liitmise ning loduslike allikate ja ojakeste
kujundamise ja paisutamisega suuremateks veekogudeks - järvedeks. 19. saj mõisaansamblitest
võiks nimetada sajandi algusest Kolga, Hõreda, Raikküla, Mäo, 20. aastaist Aaspere, Riisipere,
30. aastaist Saku, Keila-Joa, sajandi keskelt ja Ii poolest Kohila, Härgla, Lihula, Räpina, Kuremaa,
Hellenurme, Palmse maastikupargi osa, Sangaste, sajandi lõpust Toila Oru loss ja park ning
paljud teised.
MÕNED MAASTIKULISES STIILIS MÕISAPARGID JA NENDE KUJUNDUSE MÕJUTAJAD
annaabi.ee 
