vaid teesklus mitte vahele jäämiseks. Antakse häirekell ja inimesed põgenevad igas suunas. Osad lähevad paadiga merele, kuid need aetakse piirivalve poolt kokku, targemad aga lähevad Jevdokia hoonesse ja istuvad maha lauldes püha laulu. Viimaks tuleb konstaabel tuppa, külainimesed viiakse kõik hoonest välja. Jevdokia juurde jäävad ainult tema inimesed. Ekke lahkub külast, ta sammub mööda maanteed, ta ei peatu enne kuni tuleb inspiratsion. Ühel päeval mööda ojakallast sammudes märkab ta tütarlast. Ta istub purdel , loeb raamatut, heidab pilgu Ekkele. Aga ekke ei tohi lasta end millestkist häirida ja ta kõnnib ükskõikselt purdest mööda. Edasi kõndides mõlgub ta meeles see tüdruk, kes istus purdel ja ta peab lihtsalt tagasi minema. Aga nüüd on tüdruk kadunud. Järgmisel hommikul ruttab ta purdele ja loodab, et tüdruk tuleb tagasi, aga kedagi ei saabu. Õhtul astub ta kodadesse ja pärib
teesklus mitte vahele jäämiseks. Antakse häirekell ja inimesed põgenevad igas suunas. Osad lähevad paadiga merele, kuid need aetakse piirivalve poolt kokku, targemad aga lähevad Jevdokia hoonesse ja istuvad maha lauldes püha laulu. Viimaks tuleb konstaabel tuppa, külainimesed viiakse kõik hoonest välja. Jevdokia juurde jäävad ainult tema inimesed. Ekke lahkub külast, ta sammub mööda maanteed, ta ei peatu enne kuni tuleb inspiratsion. Ühel päeval mööda ojakallast sammudes märkab ta tütarlast. Ta istub purdel , loeb raamatut, heidab pilgu Ekkele. Aga ekke ei tohi lasta end millestkist häirida ja ta kõnnib ükskõikselt purdest mööda. Edasi kõndides mõlgub ta meeles see tüdruk, kes istus purdel ja ta peab lihtsalt tagasi minema. Aga nüüd on tüdruk kadunud. Järgmisel hommikul ruttab ta purdele ja loodab, et tüdruk tuleb tagasi, aga kedagi ei saabu. Õhtul astub ta kodadesse ja pärib tüdruku
kui kedagi taga aeti, arvasin, et tagaaetav olen mina, -- või ehk on Jim. Pidin ruttu katsuma, et minema saan, aga nad jõudsid üsna mu ligi ja hüüdsid mind ja palusid, et ma nende elu päästaksin, -- ütlesid, et nad polnud midagi teinud ja et neid aeti taga. Ütlesid, et mehed ja koerad 329 olid neil kännul. Nad tahtsid kohe paati hüpata, kuid ma ütlesin: «Ärge seda tehke. Ma ei kuule veel koeri ega hobuseid; teil on aega. Pugege läbi põõsaste ja minge mööda ojakallast natuke üles. Siis minge vette ja sumage mu juurde ja siis alles tulge sisse. See ajab koerad eksiteele.» Nad tegid nii ja niipea kui nad paadis olid, sõudsin meie leete poole; viie või kümne minuti pärast kuulsime koeri ja hõikavaid mehi. Kuulsime, kuidas nad tulid oja suunas, kuid ei näinud meid; nad näisid peatuvat ja tükk aega ümber luusivat; siis, kuna me aina kaugemale ja kaugemale läksime, võisime neid vaevalt veel kuulda. Olime selle aja peale
annaabi.ee 
