V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
sigurilehed Louis XV stiilis. See on eesli kabjahoop surevale lõvile. Nõnda kuivab vana
tamm, mida igasugused putukad täkivad, närivad ja uuristavad.
Kui kaugel nüüdsest on see aeg, kus Robert Cenalis * võis Jumalaema kirikut Pariisis
võrrelda kuulsa Efesose Diana templiga, mida «muistsed paganad nii ülistasid» ja mis
Herostratose surematuks tegi *, ning isegi leida, et gallia katedraal «on pikkuselt, laiuselt,
kõrguselt ja struktuurilt palju oivalisem» M
Ometi ei või Pariisi Jumalaema kirikust öelda, et ta oleks lõpuleviidud, terviklik gooti
monument, sest ta pole enam romaani kirik ega ka mitte veel täielikult gooti kirik. Ta pole
üldse kindlat tüüpi. Tal pole nagu Tour-nusi kloostril rasket, laia, massiivset fassaadi,
ümmargust ja avarat võlvi, nende ehituste jäiset lagedust ega majesteetlikku lihtsust, mille
üks tähtsamaist tunnustest on ümarkaar. Ta pole ka-nagu Bourges'i katedraal suurepärane,