Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused
Kannatuse idealiseerimine ja õnneliku elu põlastamine on Baturini romaaniloomingut läbivad
teemad. Alustagem kas või romaanist „Noor jää“ (1985), kus vanaperenaine kuulutab oma
elukogemust: “Õnn, see rumal väheviljakas tunne teeb naised paksuks ja uimaseks nagu veskituvid,
ja ime pole, et mehed ei too neile lilli, vaid teri...”4 Romaanis “Karu süda“ (1989) omistatakse sama
mõtteviis loodusrahvaste rikkumata mõistusele: oiumees käseb taigakütt Niikal õnnetoova taskupü-
haku ära visata, sest “see sulle õnne too. Õnn igav ole, paksuks tee ... õige nganassaan kõhn ole.”5
Niika mõtleb hiljem, maas vedelevat õnnekuju vaadates, ise edasi:
Käsi kas mäletas teadmamehe sõnu või meenutas mulle mu oma kogemust: õnn, see rumal väheviljakas tunne,
ei kinnistu pikemalt maailmapilti. Või on nagu pidupillak – mida kauemaks jagub viina, seda pikemalt valutab
pea