HENRIK VISNAPUU LOOMINGU PÕHJAL Mart Kolk 11c Kuressaare 2009 Sügisest sügisesse Nüüd laskub laialt minu aia üle must vihmapuistav sügispilve sülem ja tuuleteed käind risti läbi puu ning okstes huiganud ulguv tormisuu.(Under 1904:28) Päev päevalt sügavamaks muutub puna, kui ohvritules põleb värihaab. Tuul hingab kolletust. Nii otsa saab, mis rõõmsalt rohetas ja õitses tuna.(Visnapuu 1950:467) Õitsev suvisügise puna kadunud laste palgetelt. Tõuseb hale tuulenutt lagendikelt valgetelt. Vares mustatiivuline longus aiaväraval. Pirnipuu ja marjapõõsad kängus härmatise all.(Under 1904:30) Talv tõstab käiseid, küljeaset tuulab ja uhutades puhub külmand pihku. Tuul raskelt rabab räitsakate vihku, lind, loom ja inimene kohkunult kuulab
· Pühamute keskpunkt oli altar, kus ohverdati jumalatele. Tavaliselt asus altar lageda taeva all. Tähtsamates pühamutes oli tempel ehk jumalakoda. Templis hoiti jumala kuju, kui tavainimesed pääsesid templisse harva, seetõttu oli templi välisilme tähtsam. · Igaüks võis jumalatele ohverdada ja oma palveid esitada. · Tähtsaim rituaal oli vereohver. Loomad tapeti altaril, loomaliha söödi ära, altar määriti verega ja sellele süüdatud ohvritules põletati söögiks kõlbmatud kehatükid. · Iga aasta toimusid ka usupidustused, kus võttis osa terve elanikkond. · Jumalate tahte selgitamiseks järgiti endeid ja küsiti nõu oraakli käest. Eriti kuulus oli Delfi oraakel ehk püütia kelle sõnades ei kaheldud, vaid kui asi õigesti ei läinud usuti, et inimene on jumalate sõnumi lihtsalt valesti tõlgendanud. · Usuti et karistused saadakse kätte juba eluajal või kanduvad need ta järglastele.
annaabi.ee 
