Kuidas hinnata härra Goriot isaarmastust?
Alles surmavalt haigena, on tal selgushetked, mil ta mõistab,
mis tema tütardest saanud on. Vaid loo käigus peaaegu, et tema poja rolli
sattunud Rastignac on talle elu lõpus toeks ja neid hirmsaid sajatusi
vaheldumisi ,,oma inglikeste" kiitmistega. Vaestemaja väikeses toas saab
ta tõesti aru, et tütardesse pandud tohutu vaev oli asjatu. Goriot tuleks
hukka mõista oma tütarde elude rikkumises, nende ärahellitamises ja
tuimaks muutmise eest, ent mitte tahtlikult. Ta oli naiivne ja
ohvritoomiseks valmis härra ja selle eest teda süüdistada ei saa. Ent oma
naiivsuseks oleks ta siiski võinud aru saada, et ta oma tütred totaalselt
nii rikub.
Kui head on liiga palju, muutub ta halvaks, ka armastus.
Normaalne inimene tahab ikka oma lastele parimat, ent harilikult mõistab
ta piire, millesse ta jääma peab, et last kasvatada vooruslikuna, hoida
teda eemal ahnusest. Mina hindaksin härra Goriot isaarmastust sõnaga