Varane ooper
t kujundada
prantsuse tragöödia ümber nii, et ta vastaks itaalia opera seria reeglitele. Näiteks lõppes opera seria üldjuhul õnnelikult,
nn lieto fine'ga, ja sellest pidas kinni ka Mozarti libretist Varesco. Siiski pole siin tegemist masinliku vormitäitega, vaid
põhimõttelise muudatusega ooperi ideestikus: Valgustusaja inimest ei käsuta kättemaksuhimulised jumalad, teda juhib
Jumala arm ja halastus. Kõige selgemini väljendub see idee III vaatuse ohvristseenis Ilia sõnade kaudu: ,,Jumalad pole
türannid, te kõik olete jumalikku tahet valesti tõlgendanud." Seepeale tehakse teatavaks jumalik otsus: ,,Armastus on
võitnud." Teine oluline muutus on see, et erinevalt prantsuse allikast ei tumesta isa ja poja suhteid armukadedus:
Mozarti Idomeneo jaoks on Ilia üksnes vangistatud printsess, mitte õrnade tunnete objekt.
Siiski ei muutu isa ja poja suhted sellevõrra lihtsamaks. Idomeneod piinab süütunne, et peab ohverdama poja, samas ei
annaabi.ee 
