Vihakõne
pahatahtlik väljendus inimese või inimeste grupi suhtes nende tegelike
või arvatavate tunnuste tõttu. Sellega väljendatakse diskrimineerivat,
hirmutavat, halvakspanevat, antagoniseerivat ja/või eelarvamuslikku
hoiakut nende tunnuste suhtes, mille hulka kuuluvad sugu, rass, usk,
etniline päritolu, nahavärv, rahvuslik päritolu, puue või seksuaalne
sättumus. Vihakõne eesmärk on kahjustada, dehumaniseerida,
ahistada, hirmutada, alaväärtustada, alandada ja ohvristada valitud
gruppe, õhutada nende suhtes tundetust ja jõhkrust.’’ [1]
Sellest definitsioonist tuleb mitu olulist mõtet, mida on kasulik
laiemalt lahti seletada:
1. Vihakõne on enamjaolt vaenulik või pahatahtlik, aga ei
pruugi alati seda olla. See võib olla ka lihtsalt oma eelarvamuste
väljendamine suhteliselt neutraalses sõnastuses.
2. Vihakõne on alati seotud inimese mingite arvatavate või
tegelike tunnustega, nagu sooidentiteet, usutunnistus, etniline või
annaabi.ee 
