Hernhuutlaste roll eesti kultuuriloos
Igasugune liigne
toretsemine oli nende silmis taunitav.
Et hernhuutlased ja pietistid tõepoolest hävitasid kohati õige rohkesti mitmesuguseid
muinasmälestusi, nende mõttes paganliku aja jõledusi, muistseid ohvripaiku, puid ja kive, ning
püüdsid juurida välja neid ka rahva teadvusest, sellest kirjutab R. Põldmäe: Urvaste pastor Quandt
koos köstri ja koduõpetajaga hävitas juba 18. sajandil kahe nädala jooksul vagadusest nakatatud
talupoegade poolt kättenäidatud 24 ohvrikohta ja laskis need üles künda.
Vennastekoguse liikumise hääbumine
1839. aastaks oli eestlasi liikumises 74000, nende kasutuses 256 palvemaja. Selline edu tekitas
jällegi muret nii riigivõimu esindajais kui luterlikku konfessionalismi edendavates pastorites ja Tartu
ülikooli teoloogides. Edul oli ka ennasthävitav tahk - kasvavat hulka palvemaju ja koole polnud
võimalik finantseerida väljastpoolt, kodumaa talupoegadelt oli aga vähe toetust oodata. Nii aitasid