Julius Kuperjanov
Ilmasõja puhkedes äsja õpetajakutse omandanud JK igatahes sõjavaimustust ei avaldanud ning
vabatahtlikuna sõjarindele ei kippunud. Tõsi küll, 1915. aastal lipnikekursustele saadetuna
avaldas ta kodustele läkitatud kirjades selle üle rõõmu, kuid vaevalt oli nüüdki tegemist
vaimustusega lapsepõlveunistuse täitumise üle. Samadest kirjadest selgub rõõmustamise tegelik
põhjus- igasugune aktiivne tegevus on parem, kui tagavarapolgus kopitamine.
Alles pärast ohvitserikraadi omandamist selgus, et Vene armee oli saanud JK isiksus veel
ühe tubli võitleja ja juhi. Esmajoones paistis JK rindel silma isikliku vapruse ja
külmaverelisusega riskantsete luureretkede juhtumisel. Koju saadetud kirjade põhjal võib
järeldada, et ohtlikud luureretked olid JK jaoks teretulnud vahelduseks halligavas kaevikusõjas.
Suurema osa sõjast tegigi ta läbi luurekomando ülemana, hiljem rooduülemana. JK võimeid ja
oskusi sõjalisel alal tõestab ennekõike tema aumärkide kogu
annaabi.ee 
