Vabadusvõitlus
Arusaamade ja tõekspidamistega. Eestlastele meenutas pühakute ja reliikviate kultus
nende senist usku. Mitmesuguste vaimude, haldjate ja jumaluste kujutamisse hakkasid
ilmuma saksapärased jooned. Manatarka hakati üha enam nõiaks ja kuradi käsilaseks
pidama. Pühakutelt loodeti kaitset ikalduste, haiguste, kiskjate vastu ning toetust
viljakasvule ja karja sigivusele ning soodsa ilma saamiseks. Salaja ohverdati siiski ka
vanades ohvripaikades. Kirikutest said populaarsemaiks ohverduspaikadeks Saha
kabel Tallinna ja Risti kabel Viljandi lähedal.
Pühakukultus segunes paganlike joontega: arvati, et Tõnn (loomade, eriti sigade
kaitsja) on Antoniuse teisend. Usuti, et igal pühakul on inimeste või loomade
kaitsjana kindel ülesanne.
Eestlased kandsid pikka aega edasi vanu muinasaegseid nimesid (Asso, Ikkemeel,
Meelitu, Toivelembi, ...).
Jätkati surnutele ehete ja relvade kaasapanemist (viimase keelas kirik ära) ja haudadel
söömist ning joomist
annaabi.ee 
