Olgu inimene siis karjaloom või mitte, ikka kiputakse just sellest vahepealsest üksindusest suur numbrit tegema. Seejuures peetakse tihti üksindust ja üksildust ekslikult sünonüümideks, ent tegelikkuses on need kaks täiesti erinevat seisundit. Paljud eelistavadki üksiolekut, ent üksildane olla ei taha keegi. Leidub inimesi, kel on üksinduse ees kohutav hirm. Sageli otsitakse seltsi ükskõik kelle näol, et ei peaks üksi olema. Selline käitumine võib aga viia moraaliväärtuste ohverdamiseni. Lihtsalt selleks, et mitte olla üksi, minnakse seltskonnas kaasa tegevustega, mis ei pruugi inimese tõekspidamistega haakuda või seadusega kooskõlastuda. Eriti vanemate inimeste seas on levinud see, et ei abielluta armastusest vaid lihtsalt vajadusest seltsi järele. Ent õppides nautima iseenda seltskonda, pole kunagi võimalik end üksildasena tunda. A. H. Tammsaare näidendis "Juudit" ütles Olovernes Juuditile: "Sina üksi naiste seas võiksid
Mari sügavat omavahelist sidet hoolimata sellest, et teose vältel enamus ajast nad olid üksteisest lahus. Kuigi nad füüsiliselt ei olnud koos, siis Indreku mõtted käisid pidevalt ema haiguse ümber ning ta otsis võimalusi ravimite hankimiseks. Ravimite leidmisel oli ta endale kohe seadnud eesmärgiks need emani toimetada. Mari halba seisu arvestades tundus ta lõpuni välja väga tugevana, kuid ridade vahelt suutsin välja lugeda tema tugevat sisemist valu ja piina, mis viis Indreku ohverdamiseni, millega nõustus ta emale topeltkoguses rohtu manustama. Selle tagajärjel ema ka suri. Arvan, et sellisele otsusele jõudmine nõuab tohutut armastust ema vastu ning enese tahtmiste tahaplaanile jätmist. Armastuseta siin ilmas kuidagi ei saa. Võib tõesti juhtuda, et inimene ei leia enda kõrvale inimest, kellega oleks valmis kogu oma ülejäänud elu jagama, kuid see ei ole takistuseks, et tunda tõelist armastust. Kuidagi ei saa panna ritta sellise suure tunde erinevaid liike tähtsuse
annaabi.ee 
