Kuritöö ja karistus
naist, kes on kahtlemata kaasavara ja tänu sellele alatiseks truu. Ta palub naise kätt ja too nõustub.
Lõpuks Pulheeria Alexandrovna ütleb oma pojale, et nii tema kui ka Dunja on varsti St. Peterburis, et olla
koos Luziniga, kes leiab neile sobiva pinna elamiseks ning ema lubab pojale saata rohkem raha niipea, kui
ta seda laenata saab.
Peatükk 4
Raskolnikov leiab, et Dunja ei abiellu eales enda ohverdamiseks venna nimel. Ta järeleandmatult keeldub
sellisest ohrvist öeldes: ,,Kuni mina elan, seda abiellu ei toimu".
Edasi näeb ta Luzini kurja ja nõelava inimesena, kes lubab oma kihlatul ja tolle emal sõita talupoja
vankris 17 vertsa ja kolmanda klassi vagunis rongis. Siiski ei ole tal kuhugi pöörduda, et sellist
häbiväärset kontakti hävitada.
Mõeldes Dunja lambivalguse peale näeb ta 15 aastast tüdrukut kõikumas mööda tänavat mõeldes, et too
on kas purjus või narkouimas