Tõde ja Õigus II Terve tekst
Kuid seda parem, seda ebatuntavamaks ta tegi. Nõnda oli hea ja soe. Silmad kadusid
mütsinoka alla, nii et neid ei näinud keegi ja nendega ei seletanud kedagi, ainult lumehangi ja
Mollit, kes soperdas neis tema kõrval. Sest Molli soperdas ikka Indreku kõrval, kelle labidas ei
leidnud kuski nii head võttepaika kui just Molli läheduses. Virutad ta paar korda lumme ja siis
tuleb niisugune lahmakas, et Molli aina imestab, Molli aina ahaatab ja ohootab, kiljatab ja
naerab.
Mõnus pehme tundmus asus liikmeisse nõnda töötades. Selles tundmuses oleks nagu Mauruse
poiste tsirkuseuima või luulevaimustust. See on nii hea, et ta voolab mingisuguse eriliselt
pehme ja painduva ainena kõigisse ihuliikmeisse, kogu kehakoesse, imbub kõigest läbi, tungib
tulvil nagu igasse juuksekarvagi, aurab riietessegi, sest millega muidu seda seletada, et on nii
annaabi.ee 
