Tristani ja Isolde lugu - Joseph Bedier
Tristan rääkis Morholti tapmisest,
peale selle ka koletise tapmisest. Toodi kohale pühakute säilmed ja sada
rüütlit vandusid, et ta oli tõtt rääkinud. Kuningas andis Isolde Tristani
käekõrvale. Heledapäine Isolde värises häbist ja kurvastusest, sest ta oli
teada saanud, et ta ei lähe Tristanile naiseks vaid Tristani kuningale.
Saabus aeg, mil Isolde tuli usaldada Cornouailles’ rüütlite oholeks, ema
tegi salaja armujoogi ja ütles Brangienile, et Isolde ja Marc peavad seda
jooma, siis nad armastavad teineteist igavesti. Nii elus kui surmas.
Päike paistis ja Isoldel ja Tristanil oli janu, teenijanna leidis veini, mille
Isolde ema oli andnud Brangienile. Tristan ja Isolde jõid seda. Isolde
tahtis Tristanit vihata kõige tehtu eest aga ta ei saanud, ta armastas
teda. Ta südame oli haaranud õrn tunne, mis oli tugevam kui viga.