"ohkest" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

olevat mõned harvad, juba hallid juuksesalgud, ta laiale kõrgele laubale oli korts tekkinud, sügavais silmis säras aga haruldane noorus, elujanu, sügav kirg. Ta jälgis vahetpidamata mustlastüdrukut, ja kuna noor muretu kuueteistkümneaastane plika oma tantsu ja hõljumisega kõigi vaimustust äratas, näis tema nägu üha süngemaks muutuvat. Aeg-ajalt vaheldus ta huultel naeratus ohkega, naeratus oli aga ohkest veelgi nukram. Noor tütarlaps jäi lõpuks hingeldades seisma ja rahvas plaksutas talle vaimustatult. «Djali,» hüüdis mustlastüdruk. Gringoire nägi neiu juurde tulevat ilusat väikest kitse, keda ta varem polnud märganud ja kes seni oli vaibaotsakesel 59 lamanud ja oma käskijannat jälginud, kui see tantsis. Loom oli valge, vilgas ja erk, tal oli läikiv nahk, kullatud sarved ja sõrad ning kullatud kaelarihm. «Djali,» ütles tantsijanna, 3 3 «järg on sinu käes