V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
magab või palvetab. Ärgem teda eksitagem.»
Viimaks võttis ta südame rindu, läks kikivarvul edasi, vaatas, astus _sisse. Tühi mis tühi.
Kambrikeses polnud kedagi. Õnnetu kurt käis selles aegapidi ringi, tõstis koiku üles ja
vaatas sinna alla, nagu oleks tütar-, laps võinud ennast põranda ja õlekoti vahele peita, raputas
siis pead ja jäi tardunult seisma. Äkki trampis ta vihaselt tungla jalge all puruks ja
tormas sõnagi lausumata, ohkamatagi kõigest jõust peaga vastu seina ja langes minestanult
maha.
2
8
6
Meelemärkusele tulles viskus ta voodile, vähkres seal,, hakkas hullumeelselt suudlema
aset, kus tütarlaps oli maganud ja mis veel soe tundus olevat. Sinna jäi ta mõneks ajaks
liikumatult lamama, nagu hakkaks ta hinge heitma. Siis aga tõusis ta uuesti püsti, üleni
higisena,
ähkivana, meeletuna, ja hakkas peaga vastu seina taguma õudse korrapärasusega, nagu