.. Okei, nüüd artikli juurde. Niisiis piltidel kujutatud inimesed olid surnud. Seega liikumatud, kuid teisest küljest on nemad ikkagi fotodel tegijad. Sest surnukehad tegelikult liiguvad nad lagunevad tohutu intensiivsusega koos mulla ja vee liikumisega. Loomulikult ei ole see selline liikumine nagu jooksmine ja hüppamine, aga siiski liikumine. Autori väitel on fotosid vaadates justkui kuulda vaikset kihisemist või sisinat (mina ei kuulnud midagi:). See olevat surma keel (ohjumal, küll see on jube artikkel, aga mul polnud aega uut otsida). Sellel keelel pole sõnu lauseid nagu elavate omal, see on voolav, mulksuv ja kihisev. See on laialivalguv keel, mis valgub üle sõna- ja kehapiiride. Selles keeles, mis sünni ja surma piiri ületades siseneb maailma (kus subjekt ja objekt pole teineteisest lahutatud), muutuvad meie kõik meile tuttavad näod teistsugusteks märkideks. Pole enam väljakujunenud isikuid, kes neid nägusid
mõnitamist ja diskrimineerimist. 23) „Reisiplaanide koostamisel lähtusin turismibrošüüridest ja ajalooloengutes saadud teadmistest...“ – Kui aus olla, siis kes ei lähtuks. Muidugi on inimesi, kes ei lähtugi, kuid enamus ikka lähtuvad. See on kindlasti kõige mõtekam ja effektiivseim viis. 24) „Eesti rahvariided ja Jaapani hamburger“ – See pealkiri tuli koheselt siia kirja kuna mina olen hamburgeri fänn. Ohjumal, olen Eestis proovinud ja söönud igal pool hamburgereid. See siin on muidugi ka väga omapärane võrdlus riideeseme ja maailma kõige kuulsama söögi vahel. Väga ilmekas. 25) „Istusin jälle rongile, millega loksusin nüüd teises suunas, reisisihiks seekord Ōsaka.“ – Kurb, et ei ole täpsustatud millisele rongile. Kas kiirrongile või tavalisele. Muidugi päris vaimukas on ka reisisihtkoha nimi, mis tõi mu päeva ikka päris suures koguses nalja.
annaabi.ee 
