Camuse romaan „Katk“
Katku uues staadiumis
kaotasid nad mälu. Meie kaaskodanikud olid oludega kohanenud, sest midagi
muud ei jäänud üle. Harjumine ahastusega oli hullem kui ahastus ise. Inimesed
muutusid rahulikuks ja hajameelseks, nende pilgust paistis tüdimus. Kui nad seni
olid oma kannatuse kiivalt eraldanud ühistest kannatustest, siis nüüd leppisid nad
ühtesulamisega. Mälestusteta ja lootuseta seadsid nad end sisse olevikus. Õieti
muutuski kõik neile olevikuks. Katk ohjli kõigilt röövinud armastuse ja sõpruse
anni. Sest armastus nõuab natuke tulevikku, aga meile polnud enam muud
jäänud kui oleviku hetked. Meie armastus oli veel kindlasti alles, ta oli aga lihtsalt
tarbetu, raske kanda, tegevusetu meie sees, viljatu nagu kuritegu või
hukkamõist.
Üks märk, Raymond Rambert, mõeldakse välja plaan põgeneda linna liituda tema
abikaasa Pariisis pärast linnaametnikud keeldus tema palvet lahkuda. Ta