KASVATUSE KLASSIKA
ei muutu. Arvan, et just seda pidas Uku Masing silmas, väites, et inimene on sündides
vaimselt tühi.
Ütlus, et keegi pole vabatahtlikult paheline, ei ole õige, sest rikutud loomus on vabatahtlik
igaühe puhul teevad ju toimingud inimese selliseks, nagu ta on. Nii nagu ei saa kivist kinni
haarata see, kes on selle minema visanud, ehkki see oli ta enda võimuses lendu lasta, nii oli ka
ebaõiglasel ja ohjeldamatul inimesel võimalus selliseks mitte saada - seetõttu on ta seda
vabatahtlikult. Kord aga paheliseks saanud, pole võimalik enam teisiti olla. Nii arutledes
arvab Aristoteles, et halva iseloomuga inimene ei saa jätta tegemata halba, isegi kui ta vannub
vastupidist. Inimene on vastutav oma iseloomu eest, sest vähemalt alguses sõltus see temast.
Inimene ise suunab oma käitumist sellesse või teise moraalsesse suunda. Inimene võib
iseennast valida