Metsade sääst
kasutati vankri- ja saapamäärdeks. Saaremaal tõrvati ka riidest tööjalatsite, pättide
taldu, et neid vastupidavamaks muuta. Lahtisel lõkkel tõrva keetes saadi sellest pigi.
Pigi oli vaja lõngast pigitraadi valmistamiseks. Viimasega õmmeldi nahkesemeid,
jalatseid, hobuseriistu (Viires, 1975).
Tõrv oli üle maa tuntud kui ravivahend. Näiteks kirjeldas 1870. aastal sündinud
saarlane Andrei Jannu niisugust tõrva kasutamist järgmiselt. Tõrva pandi haudunud
varvaste vahele, külmast ohetama läinud või sügelistest kahjustatud nahale
(Toomesalu,1969).
Kõige enam kasutati tõrva rannikualadel. Tõrvaga immutati laevu ja paate, samuti
köisi ja kalavõrke, et nad paremini vastu peaks. Seetõttu oli tõrvaajamisel eriline
tähendus just meie rannikualadel. Näiteks Saaremaa kohanimi Mustjala olevat saanud
oma nime selle järgi, et sealsed inimesed tihti tõrvaajamisest mustunud jalgadega
ringi liikunud. Teine oluline eeldus ulatuslikumaks tõrvaajamiseks oli suurte
annaabi.ee 
