E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
päe, et ta uimaselt maha Kukkus, aga teised tungisid tagant jäele ja Priidu vemmal ei oleks
kaua nende mõ okadele ja piikidele vastu panna jõd
nud.
Käast oma selja taga mäkas sepp, et asjad nurja minemas olid. Ta tahtis enne surma
veel Maie oma kehaga kaitsta ja taganes sellepäast jäsku räastiku sisse. Pead pö orates
näi ta, et Priidu palja peaga ja verine oli, aga siiski kui lõkoer vemblaga käe mõ ogamehe
vastu võtles. Mai seisis peidupaiga keskel, kahvatu kui surnu, aga põevate silmadega.
Goswin, kes vaevalt surmast oli pä asenud, ja sulased tungisid Villu jäel peidupaika. Sepp
ja Priidu valmistasid endid selg selja vastu viimsele võtlusele.
«Rü utel Goswin, pidage!» käs korraga Maie hele hä al kõgest käast üe.
«Oodake, sulased!» müistas Goswin ja astus sammu neiu poole.
Maie käs väkus nuga.
«Äge tulge mu ligi, laske mind rä akida!»
hü udis ta väkuval! silmil.