kilejas ääris või vööt) koosnev üldkatis. Õied on kollased, keskosas pikakarvalise krooniga. Äärisõitel esineb sageli alumisel pinnal violetjas vööt. Õietolm võib esineda või puududa. Õitseb peamiselt maist juulini, vahel teist korda augustis ja septembris. Võilill on putuktolmleja. Vili Seemnis, mille põhivärv on hall, kuid varjund kollakas, rohekas või pruunikas. Ülaosas on ta kaetud teravate ogakestega. Seemnise laiem osa on 0,3-0,5 cm pikkune, nokk aga 0,7-1,3 cm pikkune. Seemnisel on valgetest lendkarvadest pappus, mis on 0,6-1 cm pikkune. Leht Tavaliselt on lehed kaarjalt sulglõhised, sulghõlmised kuni jagused lihtlehed, hõredalt karvased kuni paljad, värvuselt rohirohelised. Lehehõlmad on allakäändunud tippudega, sageli hambulised. Lehe tipuhõlm on teistest mõnevõrra suurem. Leheroots on tugev, esiletungiv, sageli erepunane kuni violetne
Heli tekitamine Paljudel sihktiivalistel on võime tekitada ja vastu võtta heli. Siin on samuti mõlema alamseltsi puhul läinud areng erinevat rada pidi.Pikatundlaliste helitekitamise aparaadiks on ainult eestiivad, millel on kujunenud siristi. Parema eestiiva alusel asub õhuke läbipaistev tugeva soonega raamitud ala (peegel). Vasaku eestiiva alusel paikneb "poogen" - samuti tugeva soonega ümbritsetud piirkond. Poognat ümbritsev jäme soon on aga kaetud ogakestega. Siristamise ajal hõõrutakse neid ogakesi kiiresti vastu peegli servasoont, peegel võimendab tekkivat heli. Mõnikord on peegli ja poogna asetus vastupidine, st peegel vasakul ja poogen paremal kattetiival, kuid siristamise mehhanism on ikka samasugune. Enamasti on helitekitamiselundid vaid isasloomadel, harva suudavad ka emased siristada. Heli vastuvõtmise elund paikneb pikatundlalistel eesjala sääres, see
annaabi.ee 
