“Seiklus kosmoses” Oli pime. Marsi valgustas vaid kaugelt paistev kuu Deimos. Pisike ufonaut kössitas ühe suure kraatri serval ja uuristas oma ainsa varbaga paksu punase tolmu sisse jutikesi. Tal oli väääga igav. Ema ja isa olid läinud õhtusöögiks suurest järvest marsikala püüdma. Ühtki rohelist sõpra ka ei paistnud õues oelvat. Sõbrad olid muidugi kõik kodudes ja istusid oma läpakate taga Naut-bookis või piiksusid Mypes omavahel. Pisikesel ufonaudil oli eilsest õhtust arvutikeeld. Ta oli intermarsi avarustest leidnud lennumasina tegemise õpetuse ning proovis sellega oma maja katuselt Deimosele lennata, kuid oli hoopis katuselt alla kukkudes lõhkunud ema kasvuhoone, kus viimane hapniku keskkonnas väärt marsikurke kasvatas. Äkki märkas ta taevas kummalist lendavat objekti, mis
Vanemuise laul : Toomemäega seotud muistendist, Vanemuise laulust said kõik loomad endale mingi laulu, heli, mis on neile siiani omane. Isegi jõed ja tuuled said omale omase heli, mida nad ikka ja jälle meelde tuletavad. Ainult inimene mõistis laulu täielikult, seetõttu tungib tema laul südame sügavustesse ja üles jumalate eluasemeni. Vanemuise kosjaskäik : Habemik Vanemuine läheb kolmele ilusale neiule kosja. Kõik neiud ütlesid talle ei, sest ta oelvat liiga vana, hall ja hebames. Endassetõmbunult põgenes ta metsapadrikusse. Paar päeva hiljem leidis ta lapsukese, kelle lõpuks Vanaisa talle kinkis. Koit ja Hämarik : See muistend räägib Vanaisa kahest ustavast teenrist, kellele oli antud igavene noorus. Koit ja Hämarik said kokku igakord, kui öö ja päev vaheldusid. Päike läks Hämariku käest Koidu kätte, suruti vatastikku kätt ja ka mõlemate huuled puutusid kokku. Endla tärv ja Juta :
annaabi.ee 
