käikirjaline päand (sealhulgas rida avaldamata ilukirjanduslikke töd) ja kirjavahetus jä saatuse hooleks ja on seetõtu kaduma länud. Bornhöe elu ja loomingu uurimisel on niisiis astutud sõa tõises mõtes alles esimesi samme ja täelikuma üevaate saamiseks seisab veel palju tö od ees. 440 Bornhöe kujunemine langes suurte murranguliste liikumiste aega eesti üiskonnas. Kapitalistlike suhete jäkjäguline kehtivusele pä asemine põjustas mö odunud sajandi keskel üa teravneva võtluse päisorjuse igandite vastu; toimus rõutud eesti rahva kujunemine rahvuseks ja sai alguse rahvuslik liikumine. Tekkis eesti kirjandus ja ajakirjandus, hakkas arenema rahvuslik kultuur. Oma progressiivses, demokraatlikus osas oli see kõge tihedamalt seotud talu-rahvahulkade võtlusega balti-saksa mõsnikkonna ja kiriku kui rõumise-ideoloogia peamise kandja vastu. Erilise jõ sai antifeodaalse sisuga rahvuslik liikumine 1860.--880
algupärased «kompositsioonid». Nad astusid kordamö oda lava ä arde, köatasid, tõtsid oma käikirja (näusa paelaga seotud) ja hakkasid lugema, pö orates kramplikult täelepanu «ilmekusele» ja interpunktsioonile. Teemad olid samad, mida taoliste südmuste puhul olid valgustanud juba nende emad, vanaemad ja kahtlemata kõk nende naissoost esivanemad kuni ristisõadeni. Nende hulka kuulusid «Sõrus», «Mäestused mö odunud pävist», «Usk ajaloos», «Unistuste maa», «Kultuuri eelised», «Poliitilise valitsuse vormid; võdlused ja vastandamised», «Melanhoolia», «Lapsearmastus», «Süame igatsused» jne. jne. Üs domineerivaid jooni neis kirjandites oli rõutatud melanhoolia; teine --peente keelendite pillav ohtrus; kolmas --tendents kõvupidi sisse tirida eriti hinnatud sõu ja lauseid, kuni need olid täesti äa kulutatud. Ja üs iseäasus, mis neile oma pitseri vajutas ja neid moonutas, oli
annaabi.ee 
