"odapiste" - 1 õppematerjal

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

Emiilia. Emiilia oli mustas riides ja, niipalju kui eha- 68 valgel oli näha, väga kahvatu. Ta toetus noore rüütli käsivarrele. Nähtavasti vajas ta lohutust, ja seda jagas Kuuno ohtrasti, nagu õige rüütli kohus. «Kui te teaksite, auline preili,» kõlas Kuuno pehme, paitav hääl, «kui suurt osa mina teie õnnetusest võtan, te kuulaksite suurema tähelepanuga minu trööstisõnu, mis nõrgad on, aga , südamest tulevad. Teaksite teie, missugune põlev valu kui odapiste mu südamesse torkas, kui teie täna isa matmise juures südantlõhestava kiljatu-sega maha langesite! Ma oleksin kümme aastat oma elueast ohverdanud, kui sellega teie õndsat isa kümneks minutiks siia kurja maailma tagasi oleksin jõudnud meelitada, teile ütlema, et tal nüüd hea on, ja et ta teile tulevase jällenägemiseni pikka, õnnelikku iga soovib.» Emiilia vastas kurval, väsinud häälel: «Ärge rääkige sellest, rüütel. Ma tean, te olete hea