Muinasaegsed toiduretseptid Eestlased tegid leiba aganatest ning sõid seda kalasoolveega. Saagivaestel aastatel, kui isegi aganaid ei jätkunud, leiba lisati paju, sammalt, peenestatud tammetõrusid, kanarbikku või sõnajalgu. Kuid ka selline leib oli kevadel haruldane. Kui sellist leiba polnud, inimestel tuli keeta suppi oblikast, karuohakast ja nõgesest, kuid vahel lisades sinna hernest, kaalikat ja muid köögivilju, mida neil parasjagu oli. Leiva kõrvale joodi hapupiima vee ja rukkijahuga, söödi räime, oblikasuppi või naerisuppi. Vahel joodi ka kaerakisselli (kaerakilet) piima või võiga. Värske piim või liha olid eestlaste laual väga harvaks nähtuseks. Mõned retseptid Kama: Kombineeritud kamajahu, mis on tehtud eelnevalt pruunistatud ja siis jahvatatud rukki-, kaera- ja odrasemmneetest
Hapuoblikas Hapuoblikas on kevadel üks varasemaid püsiköögivilju, mille lehtedest valmistatakse rohelist suppi. Hapuoblikas sisaldab 12-60 mg% C-vitamiini, 2,0-3,5 mg%karotiini, õunhapet. Noored taimed sisaldavad vähem oblikhapet, sellepärast on nad ka tervislikumad. Nooremad võrsed sisaldavad vähem oblikhapet ja seetõttu on nad tervislikumad. Sobib kõikide praadide juurde, kuid teda võib hautada ja lisada ka toorsalatitele. Oblikast saab kevadel väga hea rohelise vitamiiniküllase supi. Suuremas koguses tarvitamisel on soovitatav liigse oblikhappe eemaldamiseks kallata nad üle keeva veega. Hapukas maitse. Kasutakse nagu spinatit, väga hästi sobib salatitesse. Teda on võimalik kasutada kui maitsetaime, kuid rohkemal hulgal kasutatakse suppides, salatites, pirukatäidistes. Suurema koguse kasutamisel tuleks neid
annaabi.ee 
