Hapniku toksilisus on molekulaarse hapniku (O2) kahjustav toime organismide elutegevusele. Hapniku toksilisus võib esile kutsudahapnikumürgituse. Organismidel ilmneb hapniku toksilisus, kui elukeskkonna (õhu või vee) hapnikusisaldus suureneb tasemeni, millest ülespoole organism pole kohastunud. Üldiselt on õhu hapnikusisalduse suurenemine üle normaalse (umbes 21% mahu järgi) mingil määral mürgine kõikidele organismidele. Hapniku toksilisus mõjub kõige tugevamalt obligaatsetele anaeroobidele, kes ei talu üldse O2 olemasolu elukeskkonnas. 1.5 Lahustunud hapnik Lahustunud hapnik on veeorganismide eluks vajalik hapnik vees. Elu veekeskkonnas, kus leidub lahustunud hapnikku, nimetatakse aerobioosiks, vastavat keskkonda aga aeroobseks keskkonnaks. Kui vees on lahustunud hapnikku väga vähe, siis nimetatakse seda seisundit hüpoksiliseks (hüpoksia). 6 2.0 Mis on Vesinik?
Keskkonnas oleva hapniku kontsentratsioonist sõltuvalt on bakterid kohanenud molekulaarse hapniku olemasoluga või puudumisega ning vastavalt sellele kasutavad membraanset või substraatset fosforüülimist. Obligaatne aeroob vajab O2 kasvuks, kasutavad molekulaarset hapnikku elektroni lõpp-aktseptoriks aeroobsel hingamisel. Obligaatne anaeroob (vahel nimetatud ka aerofoobiks) ei kasuta O 2 energiaks. Molekulaarne hapnik on obligaatsetele anaeroobidele toksiline, mis tapab või inhibeerib kasvu. Sellised bakterid saavad energiat kääritamise, anaeroobse hingamise, fotosünteesi või metanogeneesi abil (energia saamine metaani lagundamisest). Fakultatiivsed anaeroobid (või ka fakultatiivsed aeroobid) on bakterid, mis võivad eluks kasutada nii aeroobset kui ka anaeroobset metabolismi. Anaeroobsetes tingimustes (pole O2) saavad bakterid energiat kääritamisest või anaeroobsest hingamisest
annaabi.ee 
