Keel on teinud võimalikuks inimkonna kultuurilise arengu (inimese sünnipärane keelevõime, mis bioloogilise ja kognitiivse nähtusena teeb võimalikuks üksikkeelte olemasolu, omandamise ja kasutuse. Tavalises keelekasutuses esineb mõiste ,,keel" rohkem või vähem metafoorselt: kehakeel, zestid, miimika, spetsiaalsete eesmärkide jaoks loodud kokkuleppel põhinevad zestide keeled (nt lennujaamades, tuletõrjujatel), viipekeel, morse. Üksikkeelt, mis on uurimise objektiks, nimetatakse objektkeeleks, kirjelduses kasutatav keel on metakeel. Verbaalne suhtlus Keeleline suhtlus on sõnaline, verbaalne, st selle tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Keelelist suhtlust toetab muuhulgas zestide ja miimikana avalduv mitteverbaalne suhtlus. Loomuliku keele vahendusel väljendatud sõnumid vahendavad sisu, mis ei ole sõnumi välise vormiga otseses suhtes. Keelelise sõnumi ja selle sisu suhe on keelesidus ning põhineb konventsioonil, st on kokkulepeline
Kultuuri ja keele seos ei ole siiski otsene (nt USAs on palju erinevaid kultuure, aga inglise keel on üldiselt sama). Süsteemid nagu morsetähestik, pimedate punktkiri jms ei ole keeled vaid loomuliku keele sekundaarsed representatsioonid. ,,Loomade keeled" enamasti signaalidele tuginevad, võrdlemisi automaatsed, keskkonnast sõltuvad süsteemid (aga nt ,,lillede keel" on metafoorne, tegemist pole juurdunud suhtlussüsteemiga). Üksikkeelt, mis on uurimise objektiks nimetatakse objektkeeleks, kirjelduses kasutatav keel on metakeel. (erinevad teadusharud on uurimistulemuste väljendamiseks välja arendanud terviklikke metakeeli ehk mõistesüsteeme). Keeleteaduses kasutatakse metakeelena mingit loomulikku keelt, mida täpsustatakse teoreetiliste mõistetega. 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. Kommunikatsioon saatja saadab sõnumi teate vastuvõtjale. Sõnumi ülesandeks on info edastamine. Ülesanne on täidetud kui vastuvõtja reageerib. Suhtluse eelduseks on kanal
annaabi.ee 
