Enn vetemaa
Pahatihti teevad tema tegelased kurja otsekui tahtmatult, tööle
3
hakkavad instinktid, sekkub juhus. Teost saab neutraalne akt, otsekui oleks selle sooritanud marionett.
Tahtevabadus osutub nõnda üpris küsitavaks ning saab selgeks, et inimloomus on ettearvamatu.
Väikese pausi järel 1970. aastate algul, mil Vetemaa kirjutab rea näidendeid, võtab tema proosa
objektiveerituma ilme. Vaatepunkt nihkub tegelastest välja, mistõttu nood kalduvad muutuma reljeefsete
piirjoontega psühholoogilisteks tüüpideks. Hilisemas proosas varieerib ja arendab Vetemaa mitmeid
varasemast tuttavaid teemasid, mille sisepingeid aga ikka enam looritab paradokse nautlev ja vastuolusid
neutraliseeriv koomika, kallutades teoseid kohati följetoni või humoreski poole. Vetemaa loomingust kiirgab
heatahtlikku imestust elu ja inimese lõpmatu veidruse üle.
annaabi.ee 
