BETTI ALVERI ELU JA LOOMING
Klassikalist kujundusdominanti Alveri
luules tõstis korduvalt esile A.Oras, kes nägi aburjate ja eriti Alveri loomingu ilmset seost
inglise luuletaja ja kriitiku T.S. Elioni 1920.aastate lõpu esseedes väljendatud esteetilise
programmiga, mida Oras tutvustas 1932.aasta ,, Loominus" kui ,,neonklassilist luuleteooriat".
Kahtlemata esindab Alveri looming sellisel korrelatsioonil põhinevat luulet üpris ilmekalt ja
samas täiesti isikupäraselt, pannes kõigile muundavaile objektiveerinuile vaatamata maksma
luuletaja inimlikud tõekspidamised ja ainuomase temperamendi. ( 4, 264)
Pärast lüürika esikkogu ,,Tolm ja tuli" (1936) uude arengujärku astunud, kirjutas Betti Alver
luulet vahelduva intensiivsusega. Oma sõnavara täiustas ta vanu kirjakeeleallikaid uurides,
aastail 1941-1944 elas venna juures Aakre Pühastel, kus huvitus elava rahvakeele rikkusest.
Debüütkogu järel loodud teostest koostas kirjanik 1943. aastal luuletuskogu ,,Elupuu"
annaabi.ee 
