Filosoofilised probleemid Fjodor Dostojevski loomingus
tegi ta inimkonnale karuteene. Dostojevski esindab arusaama, et südametunnistus on inimese
sisemine omadus, paratamatu Jumala hääl temas; Freud aga leidis, et südametunnistus on
tekkinud üksikindiviidi tungide ja loodusliku ning ühiskondliku reaalsuse vastuolu tagajärjel.
Ehk siis südametunnistus polnud enam midagi paratamatut, teda võis võtta ja võis jätta,
temast sai pelk enesesäilitamistungi vahend. Südametunnistust saab hüljata, kui eelistada
enesesäilitamisele objektitungide võimalikult põhjalikku rahuldamist.
Dostojevski mõju terve inimkonna mõtteviisi edenemisele on olnud tohutu ega kahane
tõenäoliselt veel niipea. Kõik, kes on lugenud ,,Vendi Karamazoveid", jäävad elu lõpuni
teadma, et üleüldist õnne pole võimalik üles ehitada, kui selle tagajärjel nutab kas või
üksainus laps.
Selle Dostojevski viimase romaani (1880) põhiteemaks on vastuolu kujutus laste ja isa vahel,
mis lõpeb enamikule nimikangelasist traagiliselt