Prolegomena
Kogemus esineb objekti produtseerimisena subjekti poolt, mille tulemusena ta tunnetab nii
iseenese kui objekti loomust. Kogemusotsustuses langeb objekti tunnetus kokku iseenda
tunnetusega, mistõttu osutub võimalikuks tunnetuse objektiivne iseloom.
Tajuotsused kehtivad subjektiivselt ja nad ei vaja puhast aurmõistet, vaid tajude
loogilist seost mõtlevas subjektis ( tajude seostamine minu hingeseisundis, ilma
objektisuhteta).
Kant on jaganud ka kehtivuse kaheks, nimelt ühte nimetab ta objetiivseks kehtivuseks
ja teist paratamatuks üldkehtivuseks ja need mõisted on teineteist asendavad. Kui otsus on
üldkehtiv ja paratamatu siis mõistame kohe objektiivset kehtivust. Sellel hetkel me tunnetame
objekti antud tajude üldkehtiva ja paratamatu seose abil, nii on kõigi meeleobjektidega. Seega
ei saa kõik kogemusotsused oma objektiivset kehtivust mitte objekti vahetus tunnetamisest,