Sören Kierkegaard
alust uskud, ma peaaegu et tean, et ristiusu keskne sisu on tõene? Kui see nii on, siis
see ei ole ristiusk, usk Kierkegaardi järgi.(Meos 2000)
Usk ei ole kognitiivne, teadmisel põhinev suhe mingisse olukorda. Usk on
fundamentaalne olukord, mis iseloomustab inimese suhet eksistentsi; olukord, mil
eksistents esineb kõige puhtamal kujul. (Meos 2000)
Kierkegaard täpsustab oma subjektivismi, purustades lõplikult kõik usku väljastpoolt
koos hoidvad sidemed. Usk peab liituma objektiivss ebakindlusega: Kierkegaard
pilkab ,,tõemeelset meest'', kes kinnitab, et kui talle näidataks piisavalt märke
igavesest elust sealpoolses maailmas, siis ta oleks küll valmis selle nimel riskima
kõigega, mis tal on. See teadmine ei aitaks: vastupidi, see takistaks teda tulemast usu
objektiivse ebakindluse juurde. See hävitaks võimaluse pöörduda usku. (Meos 2000)
Usu juurde kuulub moment, mida Kierkegaard kutsub hüppeks; ta võtab selle mõiste
saksa kirjanik-filosoofilit G.E