Maailmakirjandus IV
Obermannil kirjutatakse kirju ainult välja poole - kirjutakse totaalsest üksindatusest, totaalsest lahutatusest
maailmast. Obermann äärmiselt endale tõmbunud kangelane, kes kirjutab endast välja poole ja ei heida
midagi ette, mässumeelsust tal ei ole.
Järgneb Benjamin Constanti "Adolph" - see oleks nagu kirik keset külas, selles jadas on ta tavalisem, ta
tuleb selle juurde mis Werther - kannatab vastamata armastuse pärast, mõõdukam teos kui võrrelda
Obermanniga. Kui me vaatame seda perioodi, siis on korduv jada sajandilapse romaane. Siit mingine
mõttejoon läheb ka tulevasse pr realismi, mingi siire. Isegi niisugusele autorile nagu Flaubert. Baudelaire
"Kurja lilled" - sõna kuri võiks olla tõlgitud ka kui haigus - võib tõlkida ka kui sajandi haigus. Sellesse
samasse ritta võib paigutada ka Standhali "Armance e pildikesi Pariisist aastal 1800..." - sellega ta paigutab